Jurjevski noćni ustanak

Jurjevski noćni ustanak

Karta tijeka Jurjevskog ustanka
Datum 23. travnja 1343. – 1345.
Lokacija Estonija
Ishod Ustanak ugušen, Danska prodaje svoje posjede u Estoniji Livonskom redu
Sukobljene strane
Estonski kmetovi Teutonski red
 Danska
Komandanti i vođe
Vesse iz Oeselije† Burchard von Dreileben
Danska Bertram von Parembeke
Danska Stigot Andersson

Jurjevski noćni ustanak (estonski: Jüriöö ülestõus) naziv je za pobunu estonskih seljaka protiv stranih vlasnika njihovih feudalnih gospodara.

Estoniju su početkom XIII. vijeka osvojili križari iz Danske i Njemačke, nametnuli poreze i pokušali Estonce podvrgnuti feudalnom poretku, prisiljavajući ih da postanu kmetovi. Ustanak u estonskoj sjevernoj pokrajini Harria, u noći uoči blagdana Svetog Jurja počeo je javnim odbacivanjem nametnutog kršćanstva i pokoljem svakog tko je govorio njemačkim jezikom. Pobijeno je oko 1,800 ljudi.

Ustanici su zapalili cistercitski samostan Padise gdje su pobili 28 redovnika, opkolili Reval (današnji Tallinn) i izabrali svoje vođe, koje tadašnje njemačke kronike nazivaju "kraljevima". Estonski ustanak naposljetku je ugušen u krvi dolaskom teutonaca, a tri godine kasnije, Danci su prodali svoj dio današnje Estonije križarskom Livonskom redu za 19,000 kelnskih maraka. Danci su više od jednog stoljeća vladali Estonijom iz svog uporišta Lyndanisse (Tallinn), a podignuta utvrda na latinskom se nazivala Castrum danorum (srpskohrvatski: "danski dvorac"). Zanimljivo je da se današnji glavni grad Estonije naziva Tallinn, što je skraćenica izvornog oblika Taani linna, što na estonskom znači Danski dvorac.

Literatura

  • Marge Allandi. Kolm tuld: Jüriöö, võidupüha, laulupidu. Ajalooline Ajakiri, 2014.
  • Tõnis Lukas. Jüriöö võimalused. Akadeemia, 1993, nr. 4.
  • Uku Masing. "1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult" / Ilmamaa 2002.
  • Mihkel Mäesalu. Taani kuninga asehaldur Konrad Preen ja Jüriöö ülestõus. Tuna, 2021, nr 2
  • Peep Peter Rebane. The Jüriöö mäss (St. George’s Night Rebellion) of 1343. – Mardi Valgemäe, Arvids Ziedonis, William L. Winter (koost.), Baltic History. Columbus (Ohio): Association for the Advancement of Baltic Studies. 1974. Lk 35–48.
  • Edgar V. Saks. Eesti soost vasallkond taaniaegsel Virumaal. Jüriöö mäss: Revideerivaid seisukohti ürikute valgusel. Philadelphia, 1971.
  • Anti Selart (koostaja ja toimetaja). Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg: peatükid "Jüriöö ülestõus" ja "Vastuolud Eestimaa pärast 1340. aastatel" (lk 146–149), Tartu 2012.
  • Anti Selart. Kas Bartholomäus Hoeneke „Liivimaa noorem riimkroonika“ on Jüriöö ülestõusu ajaloo allikas? Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, 2015, 2.
  • Marek Tamm. Eestlaste suur vabadusvõitlus: järjepidevus ja kordumine Eesti ajaloomälus. Riigikogu Toimetised, 16, 2007.
  • Marek Tamm. Jüriöö-tekst Eesti ajalookultuuris. Monumentaalne ajalugu. Esseid Eesti ajalookultuurist. Loomingu Raamatukogu, 2012.
  • Enn Tarvel. Saarlaste jaagupilaupäeva ülestõus 1343. aastal[mrtav link], Tuna, 2005, nr 2.
  • Sulev Vahtre (tõlkija ja kommenteerija). (Bartholomäus Hoeneke) Liivimaa noorem riimkroonika: (1315–1348). Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960.
  • Sulev Vahtre. Jüriöö [1343. aasta ülestõus]. Tallinn: Eesti Raamat, 1980.
  • Sulev Vahtre. Kuningamehed ja Jüriöö ülestõus. Vikerkaar, nr 4, 1993
  • Sulev Vahtre. Jaagupipäeva asjus. Tuna, 2006, nr 1.
  • Hannes Walter. Jüriööst teisiti. Horisont, 2003, 6

Vanjske veze

  • Katrin Jüriso (toimetaja). Jüriöö ülestõus on saanud uue tõlgenduse, ERR, 23. aprill 2009
  • Karl Kello, "Jüriöö ülestõus: teeme oma riigi?" Kultuur ja Elu, 1/2002.
  • Urmas Kiil, "Saarlaste vastuhakust Jüriöö sündmuste ajal" Arhivirano 2018-11-06 na Wayback Machine-u Meie Maa, 26. juuli 2008
  • Ivar Leimus. Tants Eestimaa ümber ehk kes võitis Jüriöö? Arhivirano 2015-04-05 na Wayback Machine-u. Estonica.
  • Mikk Sarv, "Jüriöö ülestõusu tõlgendusi" Postimees, 14. aprill 1998
  • Kari Tarkiainen. Kari Tarkiainen: Eesti keskaeg uues valguses. ERR, 10. juuni 2013
  • "Eestlaste vabadusvõitlus 1343. a." Arhivirano 2022-09-30 na Wayback Machine-u – Tänapäev nr. 3 1939
Normativna kontrola Uredi na Wikidati